“Klass: elu pärast” vastukajast

18/11/2010

(Response to Class: Life After viewer comments. In Estonian only, sorry!)

Ma loen huviga kõiki kommentaare, mida vaatajad erinevate väljaannete artiklitele sarja kohta kirjutavad. Tänan inimesi heade sõnade ees, püüan vastata kriitikutele ning lisan mõned mõtted ilmunud artiklitele.

(täiendatud 23.11.2010)

Mitmed kommenteerijad ei söanda sarja vaadata, sest peavad seda vägivaldseks. Ma sooviks neid rahustada – see sari ei ole vägivallast, vaid tagajärgedest. Sari “Klass: elu pärast” ei korda filmi. Selles ei käsitleta koolivägivalda, ega näidata seda nii, nagu filmis.  Esimeses osas on rõhumist, kuid see tuleneb sellest, et kuna süüdlased oma süüd tunnistada ei taha, siis ei ole konflikt lahenenud (Katile oli algelt mõeldud ka oma osa, kus talle antakse inimlik nägu, kuid masu tõttu jäi see osa tegemata). 2.osas on ühes stseenis füüsilist vägivalda, kuid pööran tähelepanu sellele, et tegemist on kaotusvalust vihaste isadega, kellest üks on Andersi isa, mis peaks juba nii mõndagi ütlema. Lisaks ei ole see hollivuudilik ilustatud vägivald, see on reaalne inimliku valu väljendus (loomulikult ei pea ma ise sellist käitumist õigeks, aga fiktsioonis ei saa kõiki tegelasi enda järgi kujundada). See sari on inimestest, kes toibuvad traumast ja püüavad leida viise, kuidas eluga (positiivselt) edasi minna. Üks vaataja väljendas isegi pettumust, et igal osal paistab olevat kohustuslik õnnelik lõpp ja kõik niidid tõmmatakse kokku. Jah, meie eesmärk on anda märk, et toibumine on võimalik, lahendused on võimalikud ja elu läheb edasi. See sari näitab, kui suurt inimeste ringi võib valusalt puudutada ühe-kahe poisi algatatud mõnitamine. Pahategudel on tagajärjed ja need ei piirdu ühe inimese solvumisega, mis unustatakse järgmisel päeval.

Jah, sari on sünge (kuigi mida edasi, seda vähemsüngemaks läheb). Esimesed osad on raskemad, sest nende tegevus toimub vahetult peale tulistamist. Edasised osad liiguvad ajas tasapisi edasi ning ka toibumises saabuvad järgmised etapid.
Inimesed tahtsid teada, mis toimub pärast tulistamist. See toimubki – inimesed kannatavad. Mille poolest on parem Hollywoodi masstoodang, mida noored näevad iga päev, milles nii tulistaja kui tulistamine on glamuurne? Milles ei ole vägivallal tagajärgi ja keegi ei kannata ei füüsiliselt ega emotsionaalselt? Või näiteks telesari, milles näidatakse sarimõrvarit glamuurses valguses (“Dexter”)? Kas me tahame, et noored elaks illusioonide maailmas, kus kuriteol ja haigettegemisel ei ole tagajärgi, vägivald on cool või kas tahame, et nad oleks teadlikud sellest, et ühe pahatahtliku teo tõttu (ma pean siin silmas kiusajaid) kannatab terve suur ring inimesi? See on reaalsus. See on see, mida traumaatilist sündmust kogenud inimesed läbi elavad. Kui tehakse halba, siis inimesed kannatavad ja see jätab inimestesse jälje. Kui me seda ei tunnista, siis on see enesepett.

Süsteemne kiusamine ja alandamine jätavad inimesse jälje kogu eluks. Kui inimene on noor, mõjutab see tema isiksuse kujunemist. Kui ohvrid abi ei otsi ja resolutsiooni ei leia, jääb ta seda koormat (alateadlikult) kandma väga pikaks ajaks. Huvitav, kui palju on Eestis inimesi, kes kannatavad post-traumaatilise stressihäire all ise seda teadvustamata ja kunagi abi saamata?

Postimehe artilkile (3.osa kohta) jättis kommentaari keskealine mees, keda nõukaajal koolis kiusati ning kes siiani seetõttu rängalt kannatab (pidevad enesetapumõtted, lootusetu teraapia). Talle tundub, et ta ei ela täisväärtuslikku elu, vaid et tema elu oleks justkui elu mustand. Mul ei lähe see kommentaar meelest. Tema elu on justkui elu mustand. See on traagiline ja tagasipöördumatu. Mis elu see on, mida ta endalt võtta tahab, kui kiusajad on selle temalt juba ammu ära võtnud? Me teame, et ta ei ole üksi, aga mis sellest kasu on? Kui palju on kannatajaid, kes pole häält teinud ja enda olemasolu meile näidanud? Miks nad vaikivad? Miks nad ei protesteeri? Neil on selleks õigus. Kui palju saab kannatajaid olema järgmise viiekümne aasta pärast? Kas on võimalik surnud ringist välja saada, kui kannatajad ei tee häält ja ei hakka protesteerima?

Mind paneb nördima suhtumine, et kui minul/minu klassil/minu perel/minu klassijuhatajaga on kõik korras, siis on kõik hästi.  Mis saaks, kui poliitikud nii mõtleks (mitte et mitmed juba nii ei mõtleks ja arvestades sellega, et nad kipuvad meil olema hea palgaga keskealised mehed, mitte näiteks emapalga ega sotsiaaltoetuste vajajad): kui mul puuet ei ole, siis pole puuetega inimesi olemas. Kui minul on töökoht ja soe kodu, siis pole töötuid ja kodutuid olemas. Mina Afganistanis sõdinud ei ole, järelikult meil traumeeritud veterane ei ole. Kommentaariumites on mitmeid üllatunud reaktsioone, kus peetakse filmis toimuvat ebareaalseks, sest kommenteerija enda klassis/kodus/elus on kõik hästi. Midagi on tõsiselt viltu, kui sellised kommentaarid tulevad õpetajatelt. Kas õpetajad, kes noortega päevast päeva koos on, ei peaks just rohkem märkama? Kas nemad ei peaks oskama fiktiivset teost lahti mõtestada ning osalema või eest vedama vestlusi sarjas käsitletud teemade üle? Mind ehmatab, kui õpetaja võtab fiktsiooni sõna-sõnalt (!). Mida nad siis veel ulmežanrist peaks mõtlema? Kas seda, et selles ei käsitleta midagi inimloomuse kohta, kuna seal toimuv on ju täiesti võimatu! See sari ei räägi lihtsalt tulistamisohvritest ja nende lähedastest, vaid trauma läbi elanud inimestest üldiselt. Kas selliseid kommentaare jätvad õpetajad tahavad öelda, et nende tutvusringkonnas ei ole kedagi, kes oleks kogenud mingisugust traumat (liiklusõnnetus, lähedase surm, kius), kas ei ole näinud ülekohut või kedagi, kes ülekohtu tõttu kannatab?
Keegi ütles, et sari rikub õpetajate mainet. Sari on fiktsioon, väljamõeldis. Üks fiktiivne tegelane (õpetaja Laine) ei saa olla üldistus kõikide õpetajate kohta. Need õpetajad, kes avalikult netikommentaariumis ei tunnista probleemide olemasolu, on tõelised. Nad õpetavad täna, homme ja tuleval aastal tõelises koolis Sinu last. Kumb neist on hirmuäratavam?
Teises linnas/külas/koolis olev valus probleem ei lakka eksisteerimast, kui me otsustame selle kohta mitte midagi teada. Demokraatlikus ühiskonnas ei ole inimesel mitte ainult õigus ühiskonnas osaleda, vaid ka kohustus. Ühiskond toimib paremini, kui kõik üksteist toetavad ning kas eluga rahulolevad inimesed ei ole just need, kellel on teistele midagi ette näidata ja anda? Kas tugevad ja terved ei ole need, kellel oleks kõige rohkem jõudu aidata? Me ei tohiks keskenduda sellele, mis on minu jaoks hea, vaid pigem sellele, mis on teise jaoks hea. Lugedes eesti meedias artikleid suurärimeestest ja poliitikutest, jääb mulje, et nad peavad “suureks meheks” või “suureks inimeseks” kedagi, kellel on kõige rohkem raha ja mitte seda, kes osutab ühiskonnale kõige rohkem teeneid. Ma ei tea, et oleks olemas Nobeli preemiat kõige rikkamale mehele. Mulle jääb arusaamatuks, mille nimel need inimesed õieti pingutavad ja loodan, et keegi neid oma eeskujuks ei pea.

Siia vahele lugu: paar päeva tagasi nägin poes noort perekonda, kes tõmbas endale tähelepanu esiti sellega, et nad aeg-ajalt kärgatasid valjuhäälselt (see on Inglismaal Leedsis, mitte Eestis, kuid ma usun, et ka meil on selliseid perekondi küll ja küll). Alguses ma kuulsin nende hääli teisest poe otsast ning hiljem seisid nad järjekorras minu ees: noor isa ja ema, kolm last – kõik väikesed, keskmine umbes 3-aastane. Peresisene dünaamika sai selgeks üsna kiirelt: vanemad ei pööranud lastele tähelepanu seni, kuni nad tegid midagi, mida poleks tohtinud; lapsed uitasid mööda kauplust ringi, tegid mida tahtsid ja kui vanemad neid milleltki tabasid, röögatati valju häälega keelde ja käske. Peamine keelaja oli isa, kes hüüdis “Lõpeta!”, “Tule siia!” nii kaua, kuni emal sai kõrini ja röögatas ühe korra ise täiest kõrist laste peale. Keelud ja käsud ei läinud lastele korda, nad ei teadnud, mida nad peavad tegema ja uitasid edasi. Sama muster kordus: pidevad isa käsud, mida kroonis ema röögatus. Kui nad poest välja jõudsid võeti kasutusse käed-jalad. Ema klohmis peamist “sõnakuulmatut” – seda 3-aastast, lõi käega tagumikku ja pähe. Hiljem nägin kaugemalt, kuidas kõik jätkus bussipeatuses. Õõvastav oli pilt, kui nägin, kuidas ema lükkas 3-aastase bussipeatuse nurka ja lõi teda jalaga ja hoidis teda jalatallaga surudes vastu nurka. Sees hakkas keerama. Millised inimesed kasvavad nendest kolmest lapsest? Kuidas nad käituvad, kui lähevad kooli? Milliseid väärtusi nad kodust kaasa toovad? Kas neist saavad viisakad mõtlevad inimesed, kes hoolivad teistest enda ümber? Kuidas me muudame selliseid lapsevanemaid, kellel on eluhoiakud juba välja kujunenud? Kui me räägime koolivägivallast, siis kas me ei peaks samas ka räägima koduvägivallast – nii laste kallal kui vanemate vahelisest?
Ma loen õudusega eesti meedias ja kommentaariumis arvamusi, et lapse löömine on aktsepteeritav. Ja samas ei räägi keegi sellest, kuidas lapsega asja üle arutleda peale seda, kui ta on midagi valesti teinud. Kas löömine ei ole vanema poolt läbimõtlemata emotsionaalne reaktsioon? Kas see ei õpeta lapsele seda, et kui ma vahele ei jää, jääb löök tulemata, mis tähendab, et ma võin teha, mida tahan, kuni karistaja sellest teada ei saa? Kas ei pea lapsevanemal olema enda tunnete üle nii palju kontrolli, et ta rahustab end maha enne, kui olukorda objektiivselt hindama hakkab ning mõtleb, kuidas seda lahendada? Nii et sellist suhtumist õpiks ka see inimene, kes valesti käitus.

Sarja vastukaja puhul üllatab mind aga see, et kommentaarid, kus ollakse vägivalla kujutamise vastu, on just need kõige tigedamad. Oleks ju veenvam, kui vägivallavastase inimese eneseväljendusest peegelduks mingilgi määral rahumeelsust. Kõik filmid, raamatud, sarjad ei peagi kõikidele meeldima. See on täiesti loogiline. Mulle pakuvad suurt huvi vastuolulised reaktsioonid: mõned arvavad, et film ja sari liialdavad ja pole realistlikud, teised arvavad, et selline just elu ongi; mõned arvavad, et õpetaja Laine on kivistunud ja külm, teised arvavad vastupidi – soe ja hooliv. Inimeste maitsed ja eelistused on erinevad, nad tõlgendavad teoseid erinevalt vastavalt oma kogemustele ning selles ei ole midagi halba. See on just see, mis asja huvitavaks teeb. Kuid ma imestan, miks inimesed nii endast välja lähevad. Kuidas kedagi võib teise vastupidine arvamus niivõrd vihastada. See on ju kõigest üks fiktiivne lugu.  Lisaks ei saa keegi tõsiselt võtta kommentaare, kus tehakse sarja maha ilma seda nägemata. Selline eelarvamuslik ja pinnapealne paikapanemine on sama suhtumine, millega saab iseloomustada koolikiusajaid. Kas äkkviha ei tule sellest, et ei suudeta asja üle arutleda? Kas see ei tule tundest, et on midagi, mis ei allu minu kontrollile, järelikult on see halb ja enesekaitseks või enda kehtestamiseks pean ma ründama, demonstreerima oma üleolekut? Kas see ei ole kätteõpitud suhtumine, kätteõpitud viha (nagu hirm on õpitav), halb harjumus?

Mul on hea meel, et Eestis on õpetajad ja õpilased hakanud tegutsema selle nimel, et kool oleks meeldiv keskkond kõigi jaoks. Aga ei saa suhtuda liiga mustvalgelt – et kõik peavad nüüd hakkama sõbralikult läbi saama, ei piisa ainult “headuse kasvatusest”.  Noortele peaks näitama ka seda, et on normaalne, kui kõik ei saa kõigiga läbi, kõik ei pea kõigiga suured sõbrad olema, kuid selle juures on ikkagi võimalik viisakaks jääda. Mitte sõber olemine ei tähenda, et see annab õiguse teist halvustada või alandada. Tuleks osata viisakaks jääda, respekteerida erinevaid eluhoiakuid ja arvamusi. Tunda erinevuste vastu huvi, mitte neid tõrjuda. Tunda huvi teiste arvamuste vastu, tunda huvi selle vastu, kust nad pärit on ja mida on läbi elanud. Tunda teise inimese vastu huvi, mitte tema üle kohut mõista.

Õhtulehes ilmus 10.11. artikkel “Kuidas kaotaksid Õhtulehe lugejad koolivägivalla?”, milles oli esimeseks lahenduseks:

1. Koolides peaksid olema videokaamerad, mis haaraksid kogu kooli territooriumi. Videomaterjal oleks noorsoopolitseile tõendusmaterjaliks. Ühtlasi distsiplineeriks lapsi teadmine videokaamera olemasolust.

See oli üks vähestest konstruktiivsetest lahendustest (vastu andmine ega põgenemine konflikti tegelikult lõplikult ei lahenda). Jätsin sellele järgmise kommentaari:

Videovalvel koolis on oma pahupool. Inglismaal on see hiljuti teemaks tulnud seoses sellega, et riigis on umbes 85% koolidest mahukas videovalve ja paljud teised plaanivad seda hankida või arendada. Valve on läinud nii kaugele, et kaameraid paigaldatakse ka õpilaste WC-desse ning selleks on põhjendusi mitmeid: õpilaste turvalisus (et kui minnakse õpetaja silma alt ära WC-sse kedagi klohmima), suitsetamise ja narkootikumide kasutamise takistamine jne, ühes koolis toodi ettekäändeks isegi seebi raiskamine. Piirangute ja uute reeglite ettekäändeks tuuakse sageli turvalisus, aga varsti võivad need piirangud inimesi endid rõhuma hakata. Jälgimiskultuuri pahupool on see, et õpilased kurdavad, et pidev jälgimine mõjub neile halvasti: puudub privaatsustunne (nt probleemide korral põgenevad tüdrukud sageli toalettruumi, et seal üksi olla, rahu saada), nad tunnevad, et neid ei usaldata ning peetakse automaatselt kahtlusalusteks, ilma et nad midagi oleks teinud, arvatakse, et kaamerad isegi provotseerivad kiusajaid. Lisaks tähendab see seda, et õpetajad on füüsiliselt liiga kaugel, et õigel ajal appi jõuda, kui kellegi kallal tarvitatakse vägivalda (küsitlus näitas, et enamik õpilasi soovib, et pigem võiks siiski õpetaja füüsiliselt lähemal olla). Nii et kokkuvõttes ei pruugi videovalve midagi paremaks muuta. Kaamera ei asenda inimest. Probleemi lahendamist peaks alustama seestpoolt (muuta inimeste suhtumist nii endasse kui kõrvalseisjasse, näidata head eeskuju), mitte püüda lahendada emotsionaalseid probleeme väliste reeglite ja tehniliste vidinate lisamisega.

Komplekset ja laialdast probleemi ei saa elimineerida ühe lihtsa lahendusega. Mis need lahendused on, ma ei tea. Kuid võib aimata, et sellele tuleks läheneda mitmest suunast ja väikeste sammude haaval. Kui aga neid samme ei võeta ning surutakse ainult uued raamid peale, läheb probleem varsti jälle käärima. Stsenaristikas, kui uute sündmuste lisamise abil püütakse lahendada dramaturgilisi probleeme, kasutatakse terminit ‘plot monster‘ – materjali, mida on vaja hallata, tuleb aina juurde, aga vanad probleemid ei lahene ning tulemuseks on suur segadus, milles ei suuda keegi orienteeruda. Seetõttu on hea, et käib aktiivne arutelu koolivägivallast ja loodan, et see jääb kestma, sest see aitab võimalikult täpselt tuvastada probleemi olemuse, selle tahud ja põhjused.

Ei tohiks rääkida ainult sellest, mida ei tohi teha.  Ei saa ainult rääkida nulltolerantsist ja sekkumisest. Paljad keelud jätavad tühimiku, milles inimene ei oska enam midagi peale hakata. Seda ei tohi ja teist ei tohi, mida ma siis üldse tohin? Hästi, sekkutakse. Mis edasi? Mis selle kiusajaga edasi saab? Me peaks rääkima ka sellest, mis on aktsepteeritav ja kiiduväärt, näidata kätte hoiakuid ja mõtlemislaade, mis oleks hinnas. Leida kiusajas inimlik pool ja aidata tal endas leida midagi, mida hinnata. Noortes peaks arendama analüüsivõimet ja loovat mõtlemist, mis välistaks selle, et keskendutakse välisele ja välimusele ning tehakse hinnanguid ilma sügavama mõttetööta. Samuti peaks inimesed aru saama, et igaühel on õigus eksida, igaühel on õigus tunnistada oma vigu, igaühel on õigus vabandada, igaühel on õigus andestada, on õigus probleeme arutada, on õigus eriarvamustele, on õigus oma arvamust väljendada ja olla kuulatud, on õigus öelda “ma ei nõustu”, on õigus öelda “ma ei nõustu, kuid ma saan aru, miks sa sedasi arvad” ilma, et keegi läheks vihaseks või hakkaks teist isiklikult solvama.
Kas ei oleks parem, kui koolis õpilased arutleks ja vaidleks tunnis käsitletud ainete teemadel, mitte selle üle, milline keegi välja näeb või kellel on suurem muskel? Sest me ju ei taha toota uusi korrupeerunud poliitikuid, väiklaseid ametnikke, huligaanseid autojuhte, kurjategjaid, vange, šovinistlikke mehi ja allaheitlikke naisi, ülbeid teenindajaid, ülbeid ülemusi, andekaid, kes enese elu kallale kipuvad, kroonilist depressiooni põdevaid ega muidu õnnetuid inimesi.

Kui kiusamist on märgatud ja on sekkutud, mis edasi?

Ma loodan, et arutelu jätkub ja ka kannatajad teevad rohkem häält ning tõstavad protesti!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: